MAARJA SÜDA.
PÜHA PERE ELU JA AEGA
"MINA OLEN"
EESSÕNA RAAMATULE „MARIA SÜDA. JEESUS KRISTUSE JUMALIK LOO”
Tol ajal oli Pariisis pidu. Oli Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäev, aasta 1989. Ma olin saanud 33-aastaseks.
Saint-Jacques’i torni väljak, mida kogu maailmas tuntakse Châtelet’ aiana, oli tol ajal minu lemmikkoht. Taevas särades oma parimas suvises värvis. 14. juulil 1989, kui ma selle täiuslikku sinist taevast imetlesin, tuli Püha Vaim minu juurde. Kes oli Napoleon? Kes oli Karl Suur? Milline naisest sündinud mees võib uhkeldada, et on loonud võitmatu tsivilisatsiooni, mida maailm, põrgu ja surm on sajandite kaupa kahe tuhande aasta jooksul rünnanud? Mis on Napoleoni teod võrreldes Jeesus Kristuse teoga? Ja ometi jäi Jeesus Kristus endiselt „selle tundmatuks”.
„Mina kirjutan Sinu ajaloo: JEESUS KRISTUSE JUMALIK AJALUGU.“ See oli mu hinge vastus. „Maailm tunneb Sind nii, nagu mina Sind tunnen, mu Isa, kes Sa oled taevas.“
Sel ööl sirutas Vaim oma käe minu üle ja ma magasin Pariisi Püha Neitsi sülel. Koidikul tõusis tuul, tõstis mind oma käte vahele ja viis mind mu vanemate juurde. Ma sulgesin end avalikku raamatukokku ja hakkasin raamatuid ahmima. Kristluse ajalugu, reformatsiooni ajalugu, Euroopa ajalugu, maailma ajalugu, teadused ja filosoofia, teoloogia ja psühholoogia, esseed ja entsüklopeediad. Aasta lõpuks tahtsid mu käed esimesele käsikirjale kuju anda. Vajasin kohta, mis oleks kõigest eemal, ja kogu maailma aega, et anda elu „Jeesus Kristuse jumalikule loole”.
Vaimu tuul tõusis taas ja viis mind Londonisse.
Selle 1990. aasta talve ja 1991. aasta kevade jooksul täitsin „JUMALIKU AJALOO“ esimese käsikirja 800–900 lehekülge. Minu Isa, kes on taevas, ei paistnud olevat nii rahul kui mina. Hävitasin selle esimese käsikirja ja asusin teele Jeruusalemma poole.
Läbisin Euroopa särava tähe valguses ja ületasin Suure Mere hõbedase tuvi tiibadel.
Suure Mere põhjas särab koidikul torn nagu maailma võimsaim majakas. Haifa. Püha Maa.
Haifast suundusin Nazaretisse. Külastasin Ilmutuse templit. Pärast lühikest peatust Tel Avivis jätkasin teekonda Püha Linna poole.
Kui ma jõudsin Jeruusalemma, valitses linnas sõjaline häireolukord. Iraak oli just tunginud Kuveiti. See oli aasta 1991. Islami uue kangelase antisionistlik kõne, mis kasutas moslemimaailma üldist viha juutide vastu hüperlingina, et ühendada tema eesmärgiga kõik araabia maailma fundamentalistid, nõudis – Iisraeli paramilitaarsete ajalehtede sõnul – tuumarelvade, eriti neutronpommi kasutamist iga Iisraeli piiride rikkumise vastu.
Ma asusin elama Vanalinna, Püha Jeruusalemma müüride vahele. Iisraellaste ja araablaste kooselu oli täiesti normaalne, nagu see rahumeelsete kodanike seas tavaliselt on. Pinget oli tunda teel Jeruusalemmast Betlehemi. Ma ei olnud Iisraelis selleks, et kedagi kohut mõista, vaid tulin tundma maad, mille ajaloos Jumala Poeg maailma tuli. Vaimu liigutatud, nagu tuul rebib puult surnud lehed, raputas mu Isa, kes on taevas, mu käest ära vea, millele ma olin oma kätes ruumi andnud. Vaba maailma vigadest, tõusin Hõbedase Tuvi tiibadele ja purjetasin Suure Mere vetes tagasi Londonisse.
Üürisin stuudio Finsbury Parkis. Sulgesin ukse ja istusin maha, otsustanud stuudiost mitte väljuda enne, kui olen lõpetanud AJALOO, mille nimel olen viimased aastad ringi jooksnud.
Briti Muuseumi ümbrusest avastasin kasutatud raamatupoode. Muutsin oma stuudio ajaränduks Inimese Poja ajastu mõistuse sügavustesse. Seal oli uks, millest keegi polnud kunagi läbi astunud, ja mina pidin sellest läbi astuma.
See juhtus sel 1994. aasta novembriööl. Mind valdas võitmatu uni. Koidikul avasin silmad. Uks, mille ees ma olin oodanud, oli avatud. Ma astusin sisse ja nägin. Nii nagu ema avab oma südame pojale, avas ka minu Isa Ema, kes on taevas, mulle oma südame. Ilma seda teadmata olin ma kõik need aastad jooksnud selle aarde järel, mille Ema oli endaga taevasse kaasa võtnud – selle aarde, mida Maarja „hoidis oma südames“.
Kuidas Maarja tutvus Joosepiga, kes olid Sakarias ja Eliisabet, kes olid tegelikult Jeesuse kuulsad vennad ja õed. Kõik, absoluutselt kõik – Ta teadis oma Poja kohta kõike. Kes teaks paremini kui oma ema, kes on tema poeg, isa, abikaasa, perekond, ajalugu? Selle Ema süda oli ehtekarp, kuhu Maarja oli hoidnud kogu selle teadmise, mille mina, Jumala poeg, Kristuse kojast, avan täna Jumala tahtel kogu maailmale.
See, mida mina, Cristo Raúl, nägin Ema südames, on see, mida te järgnevalt lugema hakkate. |